kerge välihaubits 10,5 cm le.f.h.18'ga olid relvastatud tavaliselt 3 neljast jalaväediviisi suurtükiväerügemendi divisjonist. haubits projekteeriti firma "rheinmetall-borsig" poolt aastatel 1928 - 1929. suurtükidivisjonide relvastusse hakkas see saabuma 1935. aastal. relva konstruktsioon oli traditsiooniline, aga kasutusele olid võetud avatavate haaradega haarlafett, kokku pandavad-üles tõstetavad lafeti sahad ja kaheosaline hüdropneumaatiline taandurmehhanistm, mille amortisatsiooniseadmed paiknesid kaheks jaotatuna raua all ja peal. vastavalt omaaegsele tavale olid suurtükil metall- või puitvelgedega täiskummidega rattad. relv oli konstruktsioonilt lihtne ja töökindel, kuid osutus manööversõjas armee jaoks siiski raskeks ja ebapiisavalt mobiilseks. sõja jooksul valmistati suurtükist mõningaid moderniseeritud versioone, millisest olulisem oli 10,5 cm le.f.h.18(m). viimasele oli lisatud suudmepidur ja täiustatud taandurmehhanismi, mis suurendas laskekaugust 12325 meetrini. haubitsa veoks kasutati eelik-kaarikut kuuehobuserakendiga. motoriseeritud üksustes kasutati suurtükkide vedamiseks ka poolroomikmasinaid või lintmasinaid, harvem veoautosid.