|
Olid
plaanis formeerida, kuid see ei saanud teoks. Oppelni rindel hävisid
lahingus 9 ründesuurtükki mille meeskonnad koosnesid eestlastest. Mis
üksusesse need kuulusid ei ole teada.
Waffen-Haupsturmführer Karl Vildma valiti selle ülesande täitmiseks, kuid
sakslased ei andnud selleks tanke.
Augusti lõpus 1944 murdsid venelased Tartu rindel Kärevere silla juures
rinde ning eestlaste omakaitse rügement ei suutnud silda õhku lasta (Est.
Selbstschutz Rgt. Hauptmann Saidra). Nii pääses üle Emajõe ning moodustas
sillapea üks Vene
diviis koos 16. tankibrigaadiga.
Olukorda tuli päästma Leon Degrelle'i võitlusgrupp, kuid ei suutnud samuti
olukorda taastada. Ligi 80% valloonidest jättis seal oma elu. 29. augustil
1944 paisati sillapea vastu 2. Eesti Politseirügement (37. Est.Pol.Bat. (ülem
Major K.Saimre hukkus 30.08.44) ja 38. Est. Pol. Bat. (ülem Major
J.Ellandi)) ning Waffen-SS 46/III (soomepoiste pataljon, ülem
Waffen-Haupsturmführer Voldemar Pärlin). Uute üksuste rünnak oli edukas (kuigi
nõudis suuri inimkaotusi) ja sillapea likvideeriti. Lahingu käigus lasid
venelased Kärevere silla õhku ning nii jäid 16. tankibrigaadi tankid lõksu.
Meeskonnad ujusid üle jõe ning tankid jäid jõeäärsesse soosse maha.
Enamus tankidest hävisid lahingu käigus või neid pommitanud Stuka'de
pommide läbi. Kuid 38 neist saadi trofeedeks. Enamus neist olid briti
Valentine ja Matilda tüüpidest, mõned olid vene T-34.
Tankid anti Waffen-Haupsturmführer Karl Vildma meestele ja nood lahkusid
saadud trofeedega Tallinna suunas. Enamus tankidest oli saanud ka
väiksemaid vigastusi, kuid osa olid väga heas seisukorras. Infot nende
kasutamisest Eesti kaitseks ei ole.
Kuid ühe sakslase memuaarides oli kirjas järgmine:
"olime
Riia all rindel septembris - oktoobris 1944. Ühte meie vasturünnakut tuli
toetama väga imelik tankiüksus. Neil olid tankid, milliseid ma varem
kunagi polnud näinud. Oma uudishimu rahuldades sain teada, et tegemist on
inglise trofee-tankidega ning tankides istuvad
Eesti
üliõpilased, kes kandsid 20. SS-diviisi grenaderivormi. Eestlaste sõnul
polnud nad saanud mingit eriala väljaõpet, aga lahingusse läksid nad nagu
hullud. Paljud neist tankidest hävitati, aga meie vasturünnak oli edukas
ning rinne nihkus 30 km edasi.
kasutatud materjal: "Eesti
Vabadusvõitlejad II Maailmasõjas" |